Dr Kristo Erikson Lege Artisele: suuremad õppetunnid tulevad alles pärast kriisi

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) intensiivravikeskuse juht Kristo Erikson, kel on selja taga arstiõpingud ja -töö Soomes, ütleb, et Eesti võiks naaberriikide meditsiinist üht-teist üle võtta, kuid mõndagi on meil ka paremini kui põhjanaabrite juures. Erikson avaldab ka arvamust, et pandeemia suuremad õppetunnid ootavad meid ees ilmselt alles pärast kriisist väljumist.

Eelmisel kevadel tuli koroonaviirus üsna ootamatult. Kas ja kuidas valmistusite regionaalhaiglas ja ka ise teiseks viiruselaineks?
Möödunud aastal, kui viirus hakkas Hiinas levima, tekkis haiglas päris kiiresti tunne, et see jõuab ka meieni ja et asi võib päris tõsine olla. Põhja-Eesti Regionaalhaiglas hakkasime kiiresti selleks valmistuma: veebruaris loodi kriisilahendamise staap, kus hakkasime läbi mõtlema vajalikke protsesse, koostasime COVIDi ravijuhendi, piiratud ressursside jaotamise soovitused ning suure osa ajast nõudis haiglasisese töökorralduse muutmine. Tänu ettevalmistustele läks meil tegelikult aasta tagasi kevadel päris kenasti. Olime valmis palju suuremaks laineks, kui tuli.
 
Missugune teie päev praegu välja näeb? Mille poolest see erineb tööpäevast enne pandeemiat?
Minu tööpäev muutus eelmisel aastal päris palju. Kevadel kadus koos korraldusliku poole organiseerimise lisandumisega ära n-ö õige tööaeg. Pandeemia alguses toimus pidev infovahetus, telefonikõnesid ja arvutitööd tuli teha olenemata sellest, kas olin parasjagu tööl või kodus. Juurde tulid koosolekud teiste haiglate esindajatega. Kuna töökorralduslikud muudatused on praeguseks tehtud, siis olen saanud haiglasiseselt rohkem tegeleda ka oma keskusega. Kuna vajadus arstide ja õdede järele on suurenenud, olen ka ise hakanud rohkem patsientide juures olema. Mulle isiklikult kliiniline töö meeldib. Möödundukevadine aeg kui organiseerimist oli palju ja võeti ära võimalus teha kliinilist tööd, väsitas rohkem. Olen pidanud end ikka rohkem arstiks, kes tahab “kättpidi asja juures olla” ja nüüd on see võimalus taas olemas. Muidugi proovime keskuses ressursse jagada nii, et keegi päris lõplikult läbi ei põle ja ära ei väsi, sest töökoormus on kõigil olnud väga suur. Õdesid on puudu ja normkoormusega me enam kuidagi välja ei tule. Tehakse ületunde ja neid on päris palju. Eelmine suvi küll andis võimaluse pisut hinge tõmmata ja oli üllatavalt rahulik – ehk isegi liiga rahulik. Paljudele tundus, et ei olegi midagi hullu ja see viiski võib-olla olukorrani, kus olime märtsis ja aprilli alguses.
 
Kui palju PERHi intensiivravikeskuse patsientidest on praegu COVIDi-haigeid?
Meil on jagatud nii, et mitte-COVIDi-patsientidele on 12 voodikohta, üks intensiivravi osakondadest (IRO) jääb n-ö puhtaks ja teenindab südamekirurgilisi patsiente, traumasid, vähilõikusi, põletushaigeid. Kaks intensiivravi osakonda ehk 28 kohta on mõeldud COVIDiga patsientidele ja aasta algusest alates on täituvus olnud sageli üle 90 protsendi, on olnud ka hetki, kus 100 protsenti kohtadest on hõivatud. On veidi kummaline, et seoses haiglate täituvusega räägitakse pidevalt probleemidest plaanilise ravitööga, mis on muidugi oluline, sest vähki peab ravima, südame- ja ajuoperatsioone tegema jne. Aga on ju näha, et kui haigestumine läheb massiliseks, tekivad väga suured puudujäägid ka erakorralise ravi pakkumisega, sest tegelikult me ei tohiks diskrimineerida neid patsiente, kes ei ole nakatunud COVIDiga. Tavalised inimesed ei saa pahatihti kahjuks aru, et meil tekib düsbalanss, et nakatunud patsiendid hakkavad saama kogu ressursi ja kõik muu jääb kõrvale. Piiratud ressursside tingimuses aga nii on, et kui haigestumine võtab katastroofilised mõõtmed, jääb muu ravi seisma.
 
Praegune olukord on valusalt märku andnud, et riigi esindajad oleksid pidanud juba ammu võtma kuulda märguandeid, et Eestis on puudu õdedest.
Mulle tundub, et seda teemat on meil tõepoolest hoitud kuidagi kalevi all. Tegelikult valitseb see probleem kogu maailmas, ka nt Soomes, kust liiguvad õed ja arstid tööle Norra ja Rootsi. Selline ringlus on meditsiinis mingil määral ju hea, sest mujalt saadud kogemustepagas on alati kasulik. Aga kahjuks ei ole Eesti riigi esindajatelt olnud veel kuulda ühtegi mõtet tuleviku suunas. Suur probleem on, et meil ei räägita pea sõnagi sellest, mis saab pärast pandeemiat. Võib öelda, et Eesti meditsiin on aastaid toetunud sellele, et õed ja arstid töötavad mitmes eri asutuses. Tööajaseadust järgitakse küll, aga igas haiglas eraldi ja keegi ei keela käia tööl kolmes eri haiglas. See on suur ohukoht. Esiteks suurendas personali ristkasutus kevadel nakatumisi – töötati erinevates haiglates ja nii pääses haigus laiali. Selle lahendaks õdedele inimväärse palga maksmine. Kui palk on ühes kohas piisav, kaob ära vajadus töötada mitmel kohal. See suurendaks turvatunnet haiglates, kuid see tähendab, et juurde on vaja hulgaliselt koolitatud personali. Pandeemia ajal, kui on vaja teha ületunde mitmes haiglas, kõnnime väga õhukesel jääl ning arvan, et kui kriis ükskord läbi saab, tuleb palju läbipõlemist ja töölt lahkumisi.
 
Kas olete valmis selleks, et tuleb hetk, mil peab hakkama valima, missugune patsient pääseb intensiivravipalatisse, missugune mitte?
Soovime jõuda selleni, et valmis saaks ravitestament, kus inimene saaks näiteks oma pere- või raviarstiga mõelda tuleviku peale. Mõeldud ongi see just neile, kellel on kroonilised, elukvaliteeti halvendavad haigused ja kellele ühel hetkel pole enam näidustatud ei intensiivravi ega elustamine. Järgmine samm sellest on mõtestatud ravi. See aga vajab nii arstkonna koolitamist kui ka patsientide teadlikkuse suurendamist. Mõtestatud ravi peaks pakkuma vastavalt patsiendi prognoosile, sõltumata sellest, kas parasjagu on pandeemia või n-ö normaalne aeg. Inimesel, kelle prognoos on halb, peab olema võimalik elada järelejäänud aeg inimväärselt, maksimaalse kvaliteediga, suuremate raviprotseduurideta, sest kui arstidena teame, et agressiivne ravi ei anna head tulemust, ei ole mõtet minna katsetusteni – see võib põhjustada patsiendile kannatusi ja olukorra, kus ta peab näiteks viimased elukuud veetma haiglas, selle asemel, et saata see aeg mööda täisväärtuslikumalt kodus lähedaste seltsis ning teha ettevalmistusi lahkumiseks. COVIDi puhul näeme, kuidas haigus hävitab kopsud või muud elundid ja arstil tulebki otsustada, mis mahus patsiendile ravi pakkuda. Kui patsient oli juba enne voodihaige või igapäevaselt abistatav, siis ei pruugi me intensiivravi abiga teda samasse seisundisse enam tagasi saada ning ta võibki jääda sõltuvaks aparaatidest ja selliseid asju me ei tohiks arstidena teha.
 
Kas meie arstidel on julgust teha mõtestatud ravi otsust?
Praeguses olukorras on elu selle lihtsalt arstidele peale sundinud. Arvan, et meie meditsiinikultuuris on harjutud kõiki pigem maksimaalselt ravima ja selleks on olnud ka ressurssi. Eestis on 100 000 elaniku kohta intensiivravi kohtasid rohkem kui näiteks põhjanaabritel. Samamoodi on meil harjutud tegema raskeid operatsioone ja kasutama ravimeetodeid patsientidel, kellele seda mujal nii palju ei pakutaks, pigem mindaks üle palliatiivsele ravile, samas võib kvaliteetne aeg mis patsiendile palliatiivse ravi puhul jääb, olla tunduvalt pikem. Ravi jätkates tuleb osa aega veeta haiglas ning probleeme võib olla rohkem. Üks võimalus seda vältida, on palliatiivravi, teine ravimeetodite hoolikas valimine. Mõnikord on mõistlik proovida ravida vähem radikaalselt, sest laias laastus on tegelikult paljude haiguste puhul teada, et mida mingi ravimeetod kaasa toob, ja kui seda rahulikult patsiendi ja tema lähedastega arutada, saab raviplaani kokku panna mõistlikumalt. See hoiab kokku ressursse ja pakub patsientidele ka paremat elulõppu.
 
Kas olete PERHis teinud analüüse, kui suurt osa intensiivravipatsientidest jäävad piinama tõsisemad tüsistused?
Liigume selles suunas – oleme sel aastal käivitamas intensiivravi järelpolikliinikut. Kutsume pool aastat pärast intensiivravist välja saamist tagasi konsultatsioonile need patsiendid, kes on viibinud intensiivravi keskuses üle viie päeva. Tahame nii kaardistada patsientide elukvaliteeti ja seda, milliseid tulemusi annab meie pakutav ravi. Sel aastal on plaanis kutsuda polikliinikusse ka COVIDi põdenud patsiendid, teiste seas kindlasti need, kes on olnud ühenatud ECMO (ingl extracorporeal membrane oxygenation) seadme külge ja ellu jäänud. Ühtlasi saame hakata kaardistama, mis probleemid neil esinevad. Vestleme patsiendiga, võtame analüüsid, teeme kliinilisi uuringuid, selgitame välja kognitiivse ja füüsilise võimekuse pärast haigestumist. Kindlasti saavad need olema huvitavad andmed ja sellest tuleb intensiivravikeskuses rutiin, mis on osa ravitööst.
 
Teil on ka võrdlusmoment Soome tervishoiusüsteemiga. Miks on sealne süsteem kriisiga paremini hakkama saanud? Mida võiksime üle võtta?
Ma ütleks, et Soomes on saadud hakkama paremini seetõttu, et sealne elanikkond on kuulekam ja jälgib täpsemalt infot, mis riigi esindajatelt tuleb. Ehk on info olnud ka pisut selgem, kui Eestis edastatud sõnumid. Maski kasutati rohkem kui meil, tõsisemalt võeti soovitusi mitte külastada vanavanemaid, mitte korraldada suuri sündmusi. Eestis läks elu ikkagi väga vabaks ja see oli tegelikult piiranguteta ka veel aasta lõpus ja uue aasta alguses. Soomes võeti riigi tasemel äärmiselt tõsiselt ka haiglate sõnumit ja arvestati sealse intensiivravi võimekust. Põhjanaabrite haiglajuhid võtavad väga jõuliselt sõna, kui ravikohad hakkavad täituma. Ma ei tooks sealset süsteemi meile üle, kuid juhin tähelepanu, et soomlased on harjunud rohkem hindama patsientide füüsilist ressurssi ja võimalust intensiivravist välja tulla ning intensiivravi pakutakse vähesematele ja rangemate kriteeriumitega kui Eestis.
 
Missugused on teie suurimad mured seoses pandeemia ja pandeemiast väljumisega?
Kardan, et riigil on raha vähe ja meditsiinisüsteem ei ole pandeemia lõppedes enam prioriteet. Aga olgem ausad – telefonidega vilgutamine või aukirjade jagamine ei anna midagi. Meditsiinisüsteem on vaja ümber struktureerida, mõelda jätkusuutlikkuse peale. Kindlasti vajab see juurde raha. Praegu on hästi näha, et kui õdede arv oleks suurem, nende tase ühtlasem, oleks tunduvalt kergem kriisiga hakkama saada. Loodan väga, et pärast kriisi meditsiiniteema ei kao, vaid hakatakse tõsiselt mõtlema, mida oleks vaja teisiti teha.
Ka psühholoogilise abiga on meil probleeme – Eesti inimesed ei ole harjunud hingeabi saama ja ei oska tihti väljagi tuua, mis vaevab. Vaimne pinge on aga nii COVDi- kui ka intensiivravi osakondades väga suur. See on teema, mis vajab pärast kriisi kindlasti järele aitamist. Näiteks PERHis on kokku pandud septsialistide rühmad, kes pakuvad igapäevaselt töötajatele psühholoogilist tuge. Kardan, et ühel hetkel ütlevad nii mõnedki töötajad, et aitab, enam ei taha seda tööd teha. Ja see on probleem. Näiteks Soomes valis 14% õdedest pärast möödunudkevadist kriisi teise töökoha.
 
Kas pandeemia on mõjutanud teie mõtteid ja arvamust arstikutsest, karjäärist arstina?
Ei ole, sest praegune situatsioon sarnaneb väga tavapärasele olukorrale Soome intensiivravi osakonnas – seal valitses pidev kohtade puudus, mis tähendas seda, et iga päev tehti peaaegu samasugust tööd, mis meil praegu COVIDi tõttu. Otsiti võimalusi, et leida uusi voodikohti, intensiivist saadeti ära patsiente, kes parimal juhul oleksid võinud seal olla veel päeva või kaks. Oleme Eestis olnud seni väga heas olukorras, kus alati leidub patsiendile intensiivravi koht. Nüüd peame olukorda natuke ümber hindama.
 
Teid on kutsutud tagasi Soome praktiseerima. Mis teid Eestis ja PERHis kinni hoiab?
Noored kolleegid, arenguvõimalus ja uudne situatsioon, kus saab päriselt midagi muuta. Meil on PERHis käsil väga suured projektid – näiteks e-intensiiv, e-haiguslugu, ravijuhendite uuendamine ja juba mainitud järelpolikliiniku projekt, on ka palju teadustööde mõtteid. Kõike ei ole praeguses olukorras muidugi võimalik teha, aga tööpõld on lai ja meeletult huvitav ning arenen siin ise kogu aeg.
 
Mõne aja eest teatas Tartu Ülikool, et intensiivraviarstide residentuuri on kavas pikendada.
See oleks väga vajalik ja arvan, et pea kõikide erialade residentuuri tuleks pikendada. Paljudes maades Euroopa Liidu liikmesriikides kestabki residentuur kuus aastat. Arvan, et kõigi arstierialade residentuuri osa võiks olla aasta üldarsti tööd, kas nt perearstina või EMOs töötades. See lähendab arste üksteisele, aitab meelde tuletada ja meeles hoida ka teised erialad ningtunda üldarsti tööd. Elementaarseid arstioskusi peaksid omama ja mõistma kõik arstid ning selline lähenemine annaks edaspidi võimaluse paremini toime tulla pandeemiaolukorras. Kui mõelda praegu valitsevale perearstide põuale, oleks aastane perearsti või EMO arstina töötamine samuti väga hea ressurss, mida kasutada ning lahendaks meil mitmed probleemid.
 
Artikkel ilmus aprilli Lege Artiseshttps://www.med24.ee/uudised/kristo-erikson-suuremad-%C3%B5ppetunnid-tu…