Hannes Rumm: kuidas läks 30000 doonoril koroona-ajal? Veri good!

Avaldame 24. augustil EPL-is avaldatud Hannes Rummi arvamusartikli veredoonorlusest.

Ennemuiste ei olnud eestlased mitte mingil juhul nõus oma verd loovutama. „Halvemat asja kui oma vere andmine ei saanud ollagi,” selgitab folkloristikaprofessor Marju Kõivupuu. „Veri tähendas vanade eestlaste jaoks nende hinge, hinge asupaika, ja oma hinge ei anta ju ära!”Õnneks oleme me viimase paari sajandi vältel arenenud nii, et nüüd on Eestis üle 30 000 inimese, kes hea meelega annavad hinge tagant oma verd ära mitte kolme tilga, vaid suisa 450 milliliitri kaupa. Meil on Saaremaa-jagu doonoreid, kes vähemalt korra aastas oma verd loovutavad ning kellele on paljude teiste abi vajanute seas tänulik ka Marju Kõivupuu.

2020. aasta märksõnaks oli ja on koroonaviirus ning meie võime sellega erinevates eluvaldkondades hakkama saada. Seni pole räägitud sellest, kuidas mõjutas viirus vereloovutajad. Võinuks ju eeldada, et paljud meist pelgavad eriolukorra ajal välja tulla. Läks hoopis vastupidi: doonorid näitasid, et meile saab loota ka kriisi ajal.

„Veri good”-vennaskond

Tänavu on vereloovutajaid küll veidi vähem olnud, aga seda põhjusel, et kuna eriolukorra ajal vähenes haiglate töökoormus, siis piirasid ka verekeskused doonorite vastuvõttu. Kui mullu loovutati esimesel poolaastal PERHi verekeskuses verd 13 543 korda, siis tänavu kuue kuuga vaid pooltuhat korda vähem. Tänu ootamatult tekkinud vabale ajale leidsid kevadel tee verekeskustesse ka paljud inimesed, kes olid kunagi verd andnud, kuid polnud seda enam ammu teinud.

Nii nagu eelseisvale sügisele ning võimalikule viiruse teisele lainele mõeldes tunnevad ebakindlust paljud inimesed ja organisatsioonid, on palju küsimärke ka piisava verevaru eest vastutavate verekeskuste ees. Näiteks on ära langenud paljud kohad, kuhu varem tehti väljasõite.

Seetõttu on verekeskused tänulikud, kui varasema doonorikogemusega inimesed vaatavad aegajalt verekeskuse kodulehelt, kas nende veregrupi varu on parasjagu piisav. Võimalikud uued doonorid leiavad sealt omakorda infot, kas ka nemad sobivad vereloovutajaks ning kuidas verd loovutada saab.

Olen märganud, et paljud inimesed hoiavad oma töölaual just doonorluse eest tänuks saadud kruusi või kannavad õiglase uhkusega mõnd doonorluse viitavat riidetükki. Viimase aasta hitt on veripunane pusa ja polosärk sõnumiga „Veri good”. Saan doonorite õiglasest uhkusest igati aru. Ajal, mil paljud inimesed sõnastavad oma identiteeti kandes väljakutsuvalt suurte logodega kalleid rõivaid, näitab viide doonorlusele kuulumist eripärasesse tsunfti, mille liikmeid ülejäänud ühiskond austab.

Indrek Tarandi kahtlane kontakt

Mu aastatepikkuse kogemuse kohaselt on verekeskuste töötajad alati meeldivalt sõbralikud, aga verekeskuste töökorraldus on rahapuudusel puhuti muu Eesti arengust maha jäänud. Sel teemal meenus üks näide: sajandi alguses küsiti püsidoonor Indrek Tarandilt verekeskuses kohustuslikul küsitluslehel muuhulgas, kas ta on viimase aasta jooksul Aafrikas reisinud? Äsja Mauritiuselt naasnud välisministeeriumi kantsler Tarand tegi lahtrisse risti.

Mispeale medõde uuris: „Härra Tarand, kas teil oli sel reisil ka, kuidas ma seda nüüd ütlen… kontakte?”

Mauritiusel mitme riigitegelasega kohtunud Tarand vastas naljatledes: „Jah, oli kontakte. Mõned neist olid seejuures väga kõrgetasemelised!”

Selle vastuse peale sisestas medõde midagi arvutisse ning teatas, et Tarand ei sobi enam doonoriks, sest eksootiliste „kontaktide” tõttu võib tema veri kanda nakkusi. Kuigi Tarand tegi medõele selgeks, et kohtumine Mauritiuse välisministriga ei tekitanud terviseriski, polnud algelises tarkvaras võimalik juba sisestatud vastust ära muuta. Nii jäi kantsleril tol korral veri loovutamata ning, mis veel hullem, tüütu seletamine kordus veel pikalt.

See lugu e-Eesti algusaegadest meenus kevadel, kui eriolukorra ajal tekitasid Tallinna ja Pärnu verekeskused sotsiaalse distantsi hoidmiseks võimaluse vereloovutusele netis eelregistreeruda. Nii säästab doonor oma aega ning verekeskus hajutab külastajaid ja nakkuseriski.

Kui ennemuiste peeti vere andmist oma hinge loovutamiseks, siis nüüd on see üks kõige hingestatum viis kaasinimesi aidata. Abivajajate tänu pani hiljuti Facebooki rühmas „Doonorid ja sõbrad” sõnadesse üks ema, kelle pojad vajavad pidevalt doonoriverd: „Aitäh, et aitate hoida minu kahe vapramast vapra poja elu!”