Ilta-Sanomat intervjueeris Eesti tervishoiutöötajaid

Soome uudisteportaal Ilta-Sanomat intervjueeris Eesti tervishoiutöötajaid – teiste seas täiskohaga verekeskuses ja kõrvalt Covid-osakonnas abiks käivat õde Monika Paud.

1. Mis oli teie jaoks selle pandeemia-aasta jooksul kõige suurem katsumus? Mis on andnud teile jõudu ja rõõmu?

Ilmselt kõige raskem on olnud see, et ma ei saa oma perekonda ja sõpru näha nii tihti, kui sooviksin. Ma olen üpriski sotsiaalne inimene, mistõttu on see mõneti ärritav, kui ma ei saa töö tõttu inimestega kohtuda ja üritustest osa võtta. Kuna mu perekond elab välisriigis, ei saa ma neid praegu külastada (ja vastupidi) ning ületunnid põhjustavad samuti palju stressi. Lisaks tunnen end ainult tööl või kodus viibides mõnikord ka veidi üksildaselt. Neid inimesi pole palju, kes mõistaksid, mida ma päevast päeva läbi elan, seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. See on võrreldav olukorraga, kus sa räägid, kuid keegi ei saa sinust aru.

Inimesed kohanevad erinevates keskkondades siiski üsna hästi ja nii läks ka minul. Üksi veedetud aeg andis mulle võimaluse keskenduda iseendale, oma eesmärkidele ja unistustele ning aitas mul endaga paremad suhted luua. Peagi mõistsin, kui palju uusi inimesi on pandeemia minu ellu toonud, kui palju uusi asju ma olen õppinud ning kui palju olen ma end ja oma huvisid hindama õppinud. Olen õppinud palju enda kohta ja saanud seeläbi tugevamaks. Seega keskenduge alati positiivsetele asjadele, isegi kui neid pole ülemäära palju, ja halvad asjad jäävad nõnda tagaplaanile.

2. Mida olete pandeemia ajal tervishoiutöötajana õppinud?

Nägin, kui hästi sujub erineva taustaga meditsiinivaldkonna inimestel koostöö. Koroonameeskonnad pandi kokku eri osakondadest ja isegi erinevatest haiglatest. Kuna meil on endiselt puudus õdedest, pidime kõik olukorraga kohanema.

Enne meie koroonameeskonnaga liitumist töötasin kella üheksast viieni tervete veredoonoritega, mis on väga erinev tööst, mida ma praegu teen. Kuna olin haiglatööst eemal ligi kolm aastat, kulus haiglatöösse uuesti sisseelamiseks ja asjade meeldetuletamiseks üsna palju aega. Ma ei olnud ka ainuke, kelle puhul seda vaja oli. Siiski oli see tänu kokkuhoidvas ja suures meeskonnas töötamisele üpris lihtne. Ma ei ole kunagi näinud nii palju abivalmis inimesi ja kogu osakonda nii hästi hakkama saamas. Osaliselt võin ma selles „süüdistada“ meie õendusjuhti, kes on lihtsalt suurepärane eeskuju.

Nõnda õpetas pandeemia mulle, kuidas töötada erinevate inimestega, kuidas väljuda oma mugavustsoonist ning kuidas eri olukordades kohaneda. See olukord on uus meie kõigi jaoks, kuid üksteist mitte tundvatest inimestest nii hästi toimiva meeskonna tegemine on siiski suur asi.

3. Kas teil on olnud hetki, kus tundsite, et teie elukutse on liiga raske? Mis teid siis aitas?

Kindlasti on olnud hetki, kui taban end küsimast, kas see on minu jaoks ikkagi õige amet. Eriti siis, kui tulen tagasi hullumeelselt vahetuselt, täis emotsioone ja võimetu rahunema, sest kõik toimuv tundub lihtsalt nii ebareaalne. Minu jaoks on kõige raskem osa surm – patsient, kes täna tundub täiesti stabiilne ja normaalne, võib homme olla juba läinud. Teades, et patsiendid on haiglas üksi, hirmul ja segaduses, üritan tervishoiutöötajana anda endast parima, et pakkuda neile tuge ja lohutust ning näidata, et ma pole inimene, kes neile ainult ravimeid toob, vaid keegi, keda nad saavad usaldada, kes aitab ja kes neid kuulab. Olen neile kui sõber. Nõnda tekib minu ja minu patsientide vahel kindlasti ka side, mis muudab nende kannatuste nägemise emotsionaalselt väga raskeks.

Aga kõigile neile mõtlemine, kes saavad tänu minu igapäevasele tööle taas kergemini hingata või tunnevad end lihtsalt paremini, aitab mind sellistes olukordades palju. Samuti aitab mind teadmine, et saan olla kasulik ja kellegi elus suuri muutusi esile kutsuda. Ja kõik need tänulikud ja õnnelikud näod, mõistvad ja viisakad pereliikmed, kõik need head sõnad … Pole midagi rõõmustavamat, kui näha patsienti, kes läheb iseseisvalt hingates koroonaosakonnast koju.

Mäletan, kui meil oli paar nädalat tagasi üks üsna halvas seisundis patsient ja patsiendi õde helistas iga päev samal ajal, et uurida, kas tal on kõik hästi. Tundsin ta juba hääle ja jutu järgi ära. Ta ütles igas telefonikõnes: “Tänan teid kõiki tehtud töö eest, me hindame teie tööd ja palvetame teie eest iga päev”. Ja isegi pärast 24-tunnist vahetust andsid need armsad sõnad mulle uskumatult palju positiivsust ja energiat.

4. Kuidas on muutunud suhtumine teie töösse? Kas see aasta on teie eriala ühiskonnas märgatavamaks teinud?

Suurem osa õdedest valis selle ameti, et inimesi aidata ja maailma muuta, mitte selleks, et tähelepanu pälvida. Pandeemia on ka näidanud, milline on õdede panus ka kõige raskemates tingimustes. Uudiste, sotsiaalmeedia ja kuulduste kaudu on inimesed nüüd teadlikumad haiglas toimuvast – sellest, kui palju energiat, teadmisi ja personali on elude päästmiseks vaja. Õed on alati olnud esirindel ja palju ohverdanud, et patsiente ravida ja neile parem enesetunne tagada.

See aasta on kindlasti teinud õdede töö palju olulisemaks, kuna kogu tervishoid seisab nende õlul, ja õdesid hinnatakse tänu sellele rohkem kui kunagi varem. Lõpuks märkavad ka teised seda meeletut pühendumust. Ja lõppude lõpuks ei ole ükski materiaalne asi väärt rohkem kui tänulikkus, ilusad sõnad ja toetus.

Täispikk Ilta-Sanomat lehel avaldatud artiklist on leitav SIIT.