Psühhiaatriakliiniku ülemarst dr Margus Lõokene Eesti Päevalehele: koroonaaeg mõjub meie patsientidele laastavalt

• Nelja seina vahel istudes inimese psüühikaprobleemid süvenevad.
• Psühhiaatriakliinikusse on tänavu tehtud palju uusi pöördumisi.
• Vaimse tervise kriis on ülemaailmne ja kestnud juba pikemat aega.

Koroonanäitajad kahvatuvad vaimse tervise probleemide kõrval. Vaimse tervise muredega pistab rinda mitukümmend korda rohkem inimesi, kui on diagnoositud COVID-19 põdejaid. Sellal kui piirangud ja kodus püsimine aitavad viirusega võidelda, on äng nelja seina vahel paljude vaimsele tervisele hävitavalt mõjunud.

Rahvasuus Seewaldina tuntud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik on pandeemia vältel vastu võtnud aina rohkem uusi patsiente. Asutuse meeleolu- ja ärevushäirete valdkonna juht, psühhiaater-ülemarst Margus Lõokene räägib, et kuigi uute pöördumistega tullakse toime, ei ole Seewaldi seinad kummist.

Kevadel andsite meedias justkui tormihoiatuse ja ütlesite, et pandeemia kaudne mõju inimese psüühikale on tõenäoliselt märksa laastavam. Pool aastat on möödas. Mis on juhtunud?

Natuke närviline on olnud. Ütleme nii, et eriolukorra aeg oli üks asi: aktiivne töö meil jätkus, aga vastuvõttude arv vähenes umbes 15%. Tekkis kaugvastuvõttude tegemise võimalus. See sobis paljudele hästi, aga mõni ütles: mina küll arvutile kaamerat külge ei pane, kust mina tean, kes vaatab! Ja telefonist küll mingeid andmeid ei anna.

Tekkis paranoia?

Just. Eriti ilmnes see vaimuhaigete puhul. Ent oli ikkagi päris palju neid, kes tulid ümberkorraldustega kaasa. Aga seda aastat kokku võttes võib öelda, et koroonaajal oli haavatavam just meeleolu- ja ärevushäirete grupp. Oleme näinud päris palju uusi pöördumisi. Just ärevuse ja depressiooni meeleoluhäirete profiiliga.

Mida tähendab päris palju? Millega seda võrrelda?

Pigem eelmise aastaga. Arve ei ole veel õige aeg võrrelda, aga kui vaadata inimeste kaebusi… Praktiliselt igal nädalal on tulnud keegi, kellel häire vallandus esimest korda kevadel või kevadsuvel. Haavatavus ärevus- või meeleoluhäireks oli neil tõenäoliselt varem, aga siis vallandus see just nii, et hakati kliinilisel tasemel abi otsima. Selliseid inimesi oleme näinud küll ja küll.

Kas nad ütlevad, et see on kuidagi eriolukorraga seotud?

Just, inimesed ise on selle esile toonud. Nad ei suutnud sellega toime tulla, kodus olla jne. Aga üks aspekt on just see, et paljud kaotasid töö. Või saadeti miinimumpalgaga puhkusele. Töökoht justkui oli alles, aga tegelikult ei olnud. Neid on päris palju. Haavatavamad on just mitte nii heal elujärjel olevad inimesed. Nemad said esimese paugu. Juhid panid ikka edasi – lihtsalt lasid töötajaid lahti ja nende elu palju ei muutunud.

Meenutab eelmist masu, kui ka just vaesed said suure löögi.

Täpselt. Juba varasemast psühhiaatriline patsient on haavatavam. Raskete häirete puhul – skisofreenia jne – on seis suhteliselt muutumatu. Haigestumine ei olene eriolukorrast. Just meeleolu- ja ärevushäirete patsientide seas läks päris mitmel asi kehvemaks. Üks asi on see, et tekkis uusi patsiente, aga teine on see seltskond, kellel asi ägenes. Nad ei kohanenud selle muutusega.

Mis inimese peas toimub, kui ta on päevast päeva kodus nelja seina vahel?

See mõjub laastavalt. Eriti just meeleolu- ja ärevushäirete korral. Nende häirete ennetamiseks on olulised mitu aspekti. Üks on see, et inimesel peab olema regulaarne päevarütm. Võib-olla natuke nõme sõna, aga peab olema rutiin. Inimene tõuseb, tegutseb, suhtleb, teeb tööd, puhkab jne. Teiseks peab olema regulaarne ja normaalne uni.

Märkus vist Tanel Kiigele, kes ütleb, et magab viis tundi päevas?

Mõni vajabki vähem, aga viis tundi tundub vähe. Ja inimene suudab mingi aja jooksul vähest und kompenseerida. Pikemas perspektiivis aga… Kui räägime ennetamisest, siis need on olulised aspektid.

Kolmas asi on regulaarne ja mitmekülgne toitumine. Järgmine on aktiivsus – füüsiline ja sotsiaalne. Viimane on see, et alkoholist ja muudest psühhoaktiivsetest ainetest on targem hoiduda. Kui räägime nelja seina vahele paigutamisest, siis mis inimesel kaob? Füüsilist aktiivsust jääb vähemaks ja sotsiaalset aktiivsust märksa vähemaks. Päevarütm läheb tõenäolisemalt paigast, võib-olla ka unerütm. Nii et sellises olukorras suurenevad riskifaktorid inimesel, kes võib meeleolu-ärevushäirega haavatav olla.

OECD on avaldanud 2016. aasta statistika Euroopa riikide vaimse tervise probleemide kohta. Kui muud häirete põhjused on teiste Euroopa riikidega võrreldes samas mahus, siis alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamisest tulenevaid vaimseid probleeme on meil kaks-kolm korda rohkem. Oleme Euroopas selle poolest esirinnas. Ja nüüd eriolukorra ajal tõenäoliselt liialdati alkoholiga veelgi.

Selle kohta veenvaid andmeid ei tea, aga mulle tundub ka nii. Ise panin poes tähele, et täiesti tavalistel tädikestel oli ikka korvis kaks veini. Mis sa ikka nelja seina vahel teed? Alkohol ja uimastid on väga suur probleem. Muudatused, mis tehti, olid lühiajalised ega olnud süsteemselt läbi mõeldud. Neid ongi raske teha, sest alkohol on igal pool kättesaadav ja seda on aastasadu kasutatud. Noortele mõeldes tundub mulle – väljastpoolt ja vanemana, alkoholigeneratsiooni inimesena –, et noored tarvitavad alkoholi pigem vähem ja katsetavad narkootikumidega rohkem.

Lõpuks teeb ühe ja sama välja?

Eks muidugi. Psühhotroopsed ained ja psüühikahäired käivad käsikäes. Sageli inimesel, kellel on ainete tarvitamise häire või kes tarvitab liialt, on mitu korda suurem risk haigestuda mõnda psüühikahäiresse. Aga ka vastupidi: inimestel, kel on mingi psüühikahäire, on mitu korda suurem risk liigtarvitada psühhoaktiivseid aineid, kaasa arvatud alkoholi. Aga tarvitama hakatakse sageli ärevuse ja unehäirete ravimiseks. See aga võib olla mistahes psüühikahäire märk. Olgem ausad, ka meeleolu ja depressiooni kiputakse alkoholiga ravima.

Kui paljud passivad arsti poole pöördumise asemel kodus, kuni viimane piir jõuab kätte?

Kui vaadata statistikat ja uuringuid, siis meeleolu- ja ärevushäirete protsent on päris suur. Eestis arvatavasti umbes 35%. Ärevushäirega patsiendid otsivad pigem abi, aga ärevus on huvitav haigus: inimene ei saa aru, et ta peas on midagi viga, vaid arvab, et kehas on midagi viga.

Käed värisevad?

Noh, käed värisevad, tekib hirm, et on raske haigus, ja hakatakse n-ö šoppama eri arstide juures, otsides oma vaevustele põhjust, kuni jõutakse psühhiaatrini. See on sage värk.

Räägitakse, et umbes 50 COVID-19 juhtumit 100 000 elaniku kohta on kriis. Eelmisel aastal oli 100 000 elaniku kohta psüühika- ja käitumishäirete juhtumeid 1781,6. Vaimse tervise rohelises raamatus on kirjas: „Hinnanguliselt kannatas 2017. aastal Eestis vaimse tervise häire all 13,2% elanikkonnast.” See on umbes 175 000 inimest. Kas Eestis on hoopiski vaimse tervise kriis?

Vaimse tervise kriis on ülemaailmne ja juba pikemat aega. On psüühikahäireid, mida ei anna ennetada ja mis tekivad niikuinii. Aga näiteks maailma terviseorganisatsioon ennustab ja prognoosib, et 2030. aastaks on psüühikahäired peamine haiguspäevade põhjus. Eks seal on palju faktoreid. Osa kehaliste haiguste ravi on parem jne, aga tänapäeva ühiskond liigub selle poole, et mingeid psüühikahäireid on tekkinud rohkem. Pean silmas just ärevus- ja meeleoluhäireid.

Mulle tundub, et vaimse tervise teema on ühiskonnale teisejärguline. Aga COVID-19-st räägivad kõik.

Väga lihtne. Aju on üks pagana keeruline värk, aga viirus on üks pisike pahalane, keda on hea süüdistada. Psüühikahäire tekkes on palju eri põhjuseid, aga viirus – nakatud, haigestud, kannad edasi. Väga selge. Selgetest asjadest on ikka lihtsam rääkida ja need leiavad laiemat kõlapinda.

Kas võiksin eeldada, et tegelikult kannatab vaimse tervise häirete all rohkem kui 175 000 inimest?

Tõenäoliselt on neid rohkem. Statistika järgi on igal kolmandal inimesel elu vältel aeg, mil võiks kliiniliselt diagnoosida üht või teist ärevushäiret. Need on enim esinevad psüühikahäired. See arv on ikka rohkem kui kaks korda suurem, kui kõik teised häired ka veel juurde lisada.

Sel aastal on surnud 68 COVID-19 diagnoosiga inimest. Septembriks oli sel aastal enesetapu teinud 130 inimest. Neid on umbes kaks korda rohkem kui koroonasurmasid. Kas enesetappe oleks saanud ennetada? Seesama roheline raamatki ütleb sisuliselt, et poleks depressiooni, poleks ka nii palju suitsiide.

Depressioon on üks põhjus, aga on palju teisigi põhjuseid. Näiteks skisofreeniahaigete seas on palju suitsiidi. Tegelikult on ka palju inimesi, kelle puhul me ei tea, kas põhjus oli psüühikahäire või mitte, sest ta ei pöördunudki abi otsima. Tagantjärele võib öelda, et sel aastal seda enam ennetada ei saa. Ennetus on pikemaajaline ja hõlmab kogu ühiskonda. Räägime probleemidest, pakume inimesele sobiva, kodulähedase ja mugava abi. Veebikeskkond, perearstid. Maailma suitsiidide arvust nähtub, et palju rohkem sooritatakse neid riikides, mis ei ole majanduslikult heal järjel.

Soome statistika ütleks vastupidi.

Põhjamaad on erand. Aga kui keskeltläbi seda joont vaadata, tuleb esile, et mida stabiilsem on ühiskond, seda vähem võiks olla suitsiidi.

Mis võinuks teisiti olla, et pooledki neist 130-st oleksid ellu jäänud?

Sellele ei ole head vastust. Kui mõtlen enda tööle, siis selle 130 seast saan ühe käe näppudel üles lugeda inimesi, keda meie teadsime.

Kas teile tundub, et muude terviseprobleemidega võrreldes on vaimse tervise hädad tagaplaanil? Kui rahakotist jagatakse, siis peas toimuv jääb vaeslapse ossa.

Kahjuks nii see on olnud, aga õnneks mitte väga olulisel määral. Meie kliiniku mõistes on rahastus praegu piisav. Aga nagu ka üldiselt meditsiinis, siis spetsialiste pole piisavalt. Vaimse tervise õdesid, psühholooge ja ka psühhiaatreid võiks üksjagu rohkem olla. Nii palju, kui meile raha töö jaoks antakse, nii palju me ka jõuame teha.

Riigieelarves on kirjas rida „COVID-i vaimne tervisehoid”. Selle sisu on anda pool miljonit eurot hingehoiuteenuseks. Kas see on asendustegevus? Kas kirik hakkab psühholoogide rolli üle võtma?

Osale kirikuga seotud inimestele on kindlasti hingehoid psühholoogist märksa mugavam partner, kellele oma tundeid ja raskusi jagada. See on normaalne.

Aga kas psühholoogist poleks rohkem abi?

Ma ei usu. Igal inimesel on oma. Ühele hingehoidja, teisele psühholoog, kolmandale sõber. Mida iganes. Kõike on vaja. Ei saa fikseeruda ainult ühele.

Aga kas see poleks natukene nagu meditsiinilise probleemi korral posijat kasutada?

Peab eristama, et kui inimesel on selgelt psüühikahäire sümptomid, siis selline n-ö posija teenus ei peaks olema kättesaadav. Teatud psüühikahäiretega inimesed on tundlikumad. Nad otsivad posijate juurest abi, aga saavad seal vastu näppe ja seis läheb hoopis kehvemaks. Aga mõnele kindlasti on alternatiivmeditsiini meetodid vägagi teretulnud. Näiteks Hiina meditsiin on väga okei.

Kas olete seda kunagi kellelegi soovitanud?

Kusjuures olen küll. Aga konkreetseid alternatiive ma kõigile ei tea soovitada, inimesed on erinevad, inimesed usuvad erinevalt. Kui psüühikahäire ei ole raske, vaid pigem kergemat laadi, siis miks ka mitte. Peaasi et see isik ikkagi tegeleb eetiliselt ja professionaalselt. Aga vaba maailm. Ärakasutajaid ja bluffijaid on küll, aga seda ei saa kogu valdkonnale üldistada.

● Võib öelda, et koroonaajal oli haavatavam just meeleolu- ja ärevushäirete grupp.
● Inimesel peab olema regulaarne päevarütm. Võib-olla natuke nõme sõna, aga peab olema rutiin.
● Ärevuse korral ei saa inimene aru, et ta peas on midagi viga, vaid arvab, et kehas on midagi viga.
● Statistika järgi on igal kolmandal inimesel elu vältel aeg, mil võiks diagnoosida üht või teist ärevushäiret.
● Igal inimesel on oma. Ühele hingehoidja, teisele psühholoog, kolmandale sõber.

 

Uudis on ilmunud Eesti Päevalehes 12.10.2020, autoriks on Joosep Tiks. Lugege lähemalt siit: https://epl.delfi.ee/uudised/psuhhiaatriakliiniku-ulemarst-koroonaaeg-m….