Rahva lemmikarst Arkadi Popov: arstide kollegiaalsus on tähtis

„Eriolukorra haiglatsaar“ ja „kõige kuulsam eestlane“ on vaid mõni neist hellitusnimedest, mis Regionaalhaigla kiirabikeskuse juhil Arkadi Popovil (48) õnnestus napilt kahe ja poole kuuga meedias välja teenida. Kolleegid ei imestanud sugugi, et Popovist sai kiiresti rahva lemmikarst – sama heatahtlik ja avatud on ta ka haiglas ning tal on haruldane oskus headusega sihile jõuda.

Terviseameti kriisistaabi hädaolukorra meditsiinijuhina tegutsedes võitis doktor Popov rahva südame, pälvis kiitust hea eesti keele, ausa jutu ja huumorimeele eest ning sai Facebookis fännilehe rohkem kui kahe tuhande jälgijaga. Praegu saab ta poes juba mütsi ja maskita käia, ilma et võõrad inimesed tervitaksid ja kõnetaksid. Kuid temalt on õppida, et lisaks erialateadmistele on hea arsti trumbiks suhtlemisoskus.

„Hommikul tööle tulles on ta ALATI rõõmsameelne, hüüab kõigile „Heiheihei!“ ning küsib, ise naerdes: „Mis halba on juhtunud?“, kirjeldab oma ülemust kiirabikeskuse sekretär Elisabeth Peedu. „Kui tuli uudis, et Arkadi Popov saab sellesse ametisse, oli mu esimene mõte, et kui keegi suudab selle laeva õigele kursile juhtida, siis just tema. Oleme teda ülemusena väga hinnanud – ta on haritud, laia silmaringiga, samal ajal hästi inimlik – kõigi jaoks leiab hea sõna ja hoiab tuju üleval,“ lisab kiirabiosakonna juhataja Lilian Lääts.

Suhtlemine on tervislik

„Juba tööle minna on nauding, kui ees ootab hea seltskond, kellega on koos tore. Ja kui inimesel on tööl hea olla, siis on tal ka hea tuju ja head mõtted peas,“ peab dr Arkadi Popov suhtlemisoskust igaühele esmavajalikuks. Eriti peab see paika arstide puhul. Dr Popov paneb südamele: kolleegid peavad olema kollegiaalsed. Nii erakorralises meditsiinis kui ka tervishoius üldse on suhtlemine tema arvates kõige keerulisem koht. „Kui mulle kiirabikeskuse juhina kaebusi laekub, siis lõviosa neist on tingitud sellest, et keegi ütles kellelegi halvasti ja keegi solvus. See ei ole okei. Meditsiinis on number üks abistamine. Abistame patsienti, abistame kolleegi. Üleüldine tervislik suhtlemine, ka kriisi ajal, on ülioluline, sellest algab kõik.“ Kolleeg Lilian Lääts lisab, et Arkadi Popov on ise oma sõnadele parimaks illustratsiooniks: „Kuigi ta on ju väga-väga hõivatud, on ta kolleegina kohutavalt abivalmis – ei ole vahet, kas tema poole pöördub isikliku murega ülemus, sanitar või koristaja, alati leiab ta aega, et aidata. Ka arstina teeb ta patsiendi heaks kõik – on ülimalt professionaalne ja samas inimlik.“

Võib-olla peavad head suhtlejad meditsiini pingelisemates valdkondades ka paremini vastu? Lääne-Tallinna Keskhaigla närvihaiguste kliiniku juhataja dr Katrin Gross-Paju on täheldanud, et erakorralises meditsiinis edukad inimesed on tavaliselt vahvad ka seltskonnas. Dr Gross-Paju on koostöös dr Arkadi Popoviga juba 15 aastat korraldanud Põhja-Eesti haiglate kiirabi- ja EMO meeskondadele erakorralise meditsiini ja neuroloogia konverentse. „On kujunenud tore traditsioon, et kohtume konverentsi korraldustiimi liikmete ja nende peredega meie pool kodus,“ selgitab ta. „Muidugi on lõbusate seltskonnalugude teemaks sageli meditsiin. Eriti toredad on lood, kus on juhtunud midagi, mis esimesel hetkel kvalifitseerub suure probleemina, kuid tagantjärele, läbi huumoriprisma ja kommentaaridega, on naljakas ja õpetlik. Ja Arkadi koos abikaasa Anzelaga on tõesti tore, soe ja külalislahke perekond.“

Kriisikommunikatsioon kui suhtlemise kõrgpilotaaž

Suhtlemine avalikkusega, eriti kriisi ajal, paneb igaühe võimed proovile. Popovide peresõber, ajakirjanik ja ajakirja Director kauaaegne toimetaja Taivo Paju analüüsib, et ühelt poolt aitas Arkadi õnnestumisele kaasa olukord ise, sest Terviseamet oli oma sõnumitega ja olukorra ohjamisega hiljaks jäänud ning neilt tuli palju segaseid sõnumeid – kandke maske, ärge kandke maske jne. See oli halvim, mida teha sai. „Arkadi ei rapsinud selles olukorras, tema jutt oli selge ja konkreetne,“ räägib Paju. „Minu meelest käitus ta sama süsteemselt, nagu kriisimeedikud suurte õnnetuste korral sündmuspaigas. Enne, kui midagi tehakse, on kõik läbi mõeldud, igaüks teab, mida peab tegema ja mille eest vastutama. See rahu kandus pressikonverentside kaudu ka avalikkuseni.“

Katastroofilahendamise metoodikat harjutanud ja meeskonnaõppusi korraldanud dr Arkadi Popov kinnitab, et kommunikatsioon on kriisijuhtimise lahutamatu osa, ja iga inimene, kes kriisiga tegutseb, peab olema valmis selleks, et tema juurde tullakse mikrofoni ja kaameraga. „Peab olema selge plaan, mida üldsusele vahendada, ja selged eesmärgid, mida järgida,“ jätkab ta. „Kui eesmärk on võtta kontrolli alla nakkushaigus, siis on teada, millistest komponentidest see tegevus koosneb ja mis punktidele tuleb rõhku panna. Sellest inimestele räägimegi. Kuna tegu on sotsiaalse haigusega, mis on pikaajaline ja mida saavad mõjutada väga erinevad inimesed, on vaja anda ette õige tee, näidata suunda, mida peab tegema, ja siis võib ühine tegevus vilja kanda. Kuigi infomüra tundus olevat palju, oli oluline tekitada üldine asjakohane infofoon.“

Dr Popovil on taskus ka praktilise psühholoogia diplom Peterburi ülikoolist. „See oli kaugõpe, samal ajal minu kaheaastase diplomijärgse internatuuriga Mustamäe haiglas. Peterburi ülikooli lektorid käisid Tallinnas, õpe oli tasuline. Koolis käisin õhtuti – lõpetasin kardioloogias tööpäeva ja otse loengusse, kolm-neli-viis tundi õppesaalis. Kaitsesin diplomitöö ja sain psühholoogiahariduse arstiharidusele lisaks.“ Paljud kahtlustavad, et dr Popov kasutab ka igapäevaelus mingeid psühholooginippe, aga seda ta omaks ei võta: „See õpperaha läks mul kohe kindlasti raisku. Aga no huvitav oli!“

Ootamatult kriisi keskele

Hädaolukorra meditsiinijuhi ametisse astus dr Popov 25. märtsil. Terviseameti peadirektori Merike Jürilo tööpakkumiskõnet mäletab ta hästi, see tuli eelmisel õhtul kella 22 paiku. „Sain aru, et enne mind oli ka teisi kandidaate, mõni kolleeg oli ära öelnud. Ettepanek oli kohe kindlasti huvitav, aga ma ei kujutanud endale päris täpselt ette, mida peab tegema. Sõna meditsiinijuht kõlas minu jaoks esimest korda.“

Tulevast ülesannet ei pidanudki ta väga keeruliseks. „Mul oli kohe enam-vähem selge plaan olemas. Terviseametisse jõudes oli mul juba kaasas esitlus selle kohta, mida tegema peame. Lähtusime tavalisest kriisimetoodikast, mida kasutame kiirabis ja meditsiinis, nagu MIMMS (meditsiiniline korraldus ja abi suurõnnetuste ajal) jms.“

Esialgu ei olnud juttu täisajaga tööst, vaid töötundidest. Põhjaliku ja metoodilise juhina jõudis dr Arkadi Popov juba ära planeerida, kuidas ta juhib reanimobiiliosakonnas hommikust koosolekut, siis sõidab terviseametisse konsulteerima, siis tuleb tagasi haiglasse staabikoosolekule – on nii siin ka kui seal ja mahutab kõik oma ajagraafikusse. „Kui järgmisel hommikul siit koosolekult lahkusin, siis läks lahti: no nii, nüüd läheme valitsuse kriisikomisjoni, näitame sind peaministrile ja ministritele, siis tuleb pressikonverents… ja nii vahetpidamata.“ Kiirabikeskuses koroonakriisi ajal loodud operatiivstaabi juhi kohal asendas dr Popovi dr Andrus Remmelgas. Haigla staabis, samuti Põhja kiirabistaabis täitis dr Popovi aset ja esindas kiirabikeskust kiirabiosakonna juhataja dr Lilian Lääts.

Kriisijuhina saadud kogemustest hindab dr Popov kõige enam linnulennult ülevaate saamist, mis meie tervishoiusüsteemis ja haiglates toimub. „Tuli üsna palju infot. Mul vedas, ma suhtlesin peaaegu kõikide haiglajuhtidega, külastasin kõiki haiglaid, mitut perearstikeskust, kiirabistruktuure.“

Taivo Paju täheldab: „Arkadil tuli suhelda tavaolukorras omavahel konkureerivate haiglate juhtidega, et kõik käituksid samade reeglite järgi, meeldib see või mitte. Ja see, kuidas ta oskas mõnda haiglat tagant torkida ja mõnes haiglas auru välja lasta – siin ilmnesid selgelt tema diplomaadivõimed.“

„Tahtsin tekitada aktiivsed konglomeraadid, staabid, mis saaksid tegeleda juhtimisega ja saaksid üksteist paremini mõista,“ selgitab dr Popov. „Staapides olid esindatud tervishoiuteenuste osutajad, juhid hakkasid operatiivtasandil aktiivselt suhtlema ja probleeme lahendama, oli selleks siis patsientide liikumine, personali nõustamine, ravijuhiste väljatöötamine või isikukaitsevahendite ülevaate saamine ja jaotamine. See tekitas ühise kommunikatsiooniruumi, kus oli võimalik rääkida hea sõbraliku tooniga, vaatamata igapäevasele konkurentsile tervishoiusüsteemis. Eks konkurentsimomente oli ka, sellest ei pääse, aga selleks mina olingi, et need ära klaarida, viia juhid ühe laua taha kokku ja arutada, millised on kompromissid.“

Omamoodi huvitavaks kujunes suhtlemine „ülemise korrusega“. Oli ju selline aeg, kus kõik muutusid korraga viroloogideks ja siis oli vaja selekteerida, mis lahendus töötab, mis ei tööta. „Mul oli seda kogemust vähe, tavaelus ma ei suhtle iga päev ministeeriumi, peaministri, haigekassaga. See tuli ad hoc.“

Nii mõnigi oluline otsus ja infoedastus tehti sõna otseses mõttes käigu pealt, autoga mööda Eestit sõites. Sageli oli dr Popovi sõidu- ja arutelukaaslaseks Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse ülemarst kolonelleitnant Ahti Varblane. Viimast hämmastas nii kaaslase töövõime kui ka oskus vestluses alati konstruktiivseks jääda. „Ka siis, kui näiteks mõni juhipositsioonil inimene enesekontrolli kaotas ja vestluse käigus ülemäära emotsioonidesse laskus, suutis Arkadi säilitada rahu ja suunata vestlust tulemuse poole,“ meenutab kolonelleitnant. „Arkadi loogiline ja argumenteeritud kõnestiil ei jäta palju maad vaidlemiseks, töös tagab see talle edu,“ leiab ka Taivo Paju. Ahti Varblane lisab, et kriisiolukorrad vajavad väljaõpet ja treeningut, mida Eesti tervishoius ei ole olnud ülemäära palju. „Kriisijuhtimise väljaõpet vajavad kõik alates terviseametist kuni tervishoiuasutuste otsustajate ja juhtideni, kus kõige esmane on n-ö triaažiohvitser, kes teeb patsiendiga kokku puutudes esimese otsuse. Kõige rohkem rõhutaksin just treeningu ehk drilli vajadust, mis peab olema regulaarne.“

Kui eriolukord lõppes ja dr Arkadi Popov ametist lahkus, uuris minister, kas ta on nõus teise laine ajal tagasi tulema. „Vastasin, et kui vaja, siis miks mitte. Aga ma ei tea, kas vajadus tekib.“

Möll teeb töö põnevaks

„Muidugi peaksid kõik arstid olema terve tööelu olema huvitatud ja entusiastlikud, kuid praktikas kipume kõik väsima. Arkadis aga väsimuse tundemärke küll ei ole,“ imetleb dr Katrin Gross-Paju.

Arkadi Popovi sõnul on tema töö selleks liiga põnev. Kogu aeg on positiivne areng, igal aastal mingid huvitavad projektid, mida käivitada – telemeditsiini arendamine, õppused, kopterilennud…

Kolleeg Lilian Lääts naerab, et dr Popov on ka natuke tehnikamaniakk. „Ta on väga pühendunud innovatsioonile: kuidas keskust arendada, uut tehnikat hankida ja kasutusele võtta. Vidinad ja äpid on temal kõik esimesena olemas!“

Üliõpilasena mõtles ta esialgu õppida kardioloogiks, kui aga erialale pääseda ei õnnestunud, valis erakorralise meditsiini ega ole seda kordagi kahetsenud. „Loodan, et kardioloogid ei pahanda, aga minu arvates on siin, kus ma praegu töötan, märksa huvitavam. Olen alati tahtnud midagi aktiivset teha ja väikest action’it saada.“

Muide, dr Popovi esimene erialane töökoht Tallinna Meditsiinikooli õpilasena oli sellessamas majas, kus ta töötab praegugi, 2012. aastal moodustatud kiirabikeskuse juhatajana. Toona asus siin onkoloogiakeskus, kus noormees oli kolmanda korruse kirurgiaosakonnas sanitar. Pärast neljandat kursust tuli ta Mustamäe haiglasse, kus töötas juba kardioloogiaosakonnas dr Olga Kolbassova juhendamisel, ning internatuuri ajal tegi samas valveid sisearstina, EMO-s ja kardioloogias. Kiirabis alustas ta sanitarina 1992. aastal ja on kiirabiautos või reanimobiilis „ratastel olnud“ peaaegu kogu meditsiinis töötatud aja. Ka praegu, keskuse juhina, ei luba ta end valvegraafikutest välja jätta. „Iga juht, iga koolitaja peab olema ise praktik. Juulis oli mul neli valvet, võib öelda, et pool kohta reanimobiili peal, mitu elustamist. Mis teooriat ma muidu koolitusel räägin, kui ma ise ei praktiseeri?“

Koolitustest suurõppusteni

Juba üliõpilasena hakkas Popov teisi koolitama ja teeb seda siiani. Ta on tegutsenud erakorralise meditsiini instruktorina, teinud trauma- ja elustamiskoolitusi, pidanud loenguid. Ajapikku on koolitustest välja kasvanud regulaarsed meeskonnaõppused ja rahvusvahelised suurõppused. Kuna temas on ühendatud põhjalik ja süsteemne planeerija ning hea lugude jutustaja, on tema osalusel korraldatud õppused osalejatele ka põnevad. Ja teemad tabavad tihti täppi.

Sellist asja, et meditsiinijuht käib haiglaid läbi ja kutsub saarele Kaitseväe välihaigla, ei ole muidugi kunagi läbi mängitud. Pandeemiat harjutati aga näiteks juba 2006. aasta õppusel „Pandora“. Selle käigus kirjutati Regionaalhaigla jaoks kriisiplaan, mis sai peaaegu valmis. „Tollal oli juba Ebola-kelluke helisenud ning seagripp ja SARS-CoV-1, seega teadsime, et see jama võib meilgi juhtuda,“ meenutab dr Popov. Isikukaitsevahendite kasutamist seoses SARS-CoV-2 sarnase haigusega harjutati 2019. aasta sügisel õppusel „Pattaya tuul“. Tänavu septembrisse-oktoobrisse oli plaanitud Hiina nakkuskolde järgi nimetatud õppus „Wuhani vaikus“ – aga see tuli juba pool aastat varem päriselus kätte.

„Kui ma teeksin praegu kellelegi kiirabitöötajatest ettepaneku mängida „Wuhani vaikust“, et harjutada isikukaitsevahendite kasutamist pandeemia ajal, siis saadetaks mind ikka väga pikalt,“ naerab Popov. „Saaremaa jamas kolleegid mind naljaga pooleks juba süüdistasid, sest mina planeerisin 2019. aasta kevadel rahvusvahelise katastroofiõppuse just Saaremaale. Tegelikult pakkus koha idee Eesti päästemeeskonna meditsiinirühma juht dr Raido Paasma, kes on saarlane.“ Mainitud õppuse „Modex 19“ legendi järgi tabas Saaremaad meteoriit, põhjustades tsunami, mis pühkis saarelt minema hooneid ja kahjustas taristut. Kaasa tegi üle saja rollimängija ja õppuse ajal pandi Saaremaale üles kolm välihaiglat. „Hästi läks sellega, et õppusel oli mängupatsientide arv suurem kui tänavu päriskriisi ajal,“ saab dr Popov praegu tõdeda.

Muide, suurem osa Saaremaa õppuse jaoks kirjutatud 650 legendist pärineb dr Popovi sulest. Samuti on ta õppusi filminud ja filmitut enda lõbuks kokku monteerinud. Arvestades, et ta loeb palju ja on eriti huvitatud ajalookirjandusest, võib ehk ühel päeval oodata katastroofiromaane ja filmistsenaariume, autoriks Arkadi Popov? „Kui vanaks jään ja pole üldse midagi teha, siis võib-olla. Praegu on luuletused tunduvalt mugavamad!“

Artikkel on ilmunud Regionaalhaigla ajakirjas