Regionaalhaigla ülemarst prof Peep Talving Delfile: ühe koroonapatsiendi kohta on vaja kaks korda rohkem õdesid

Regionaalhaigla juhatuse liikme-ülemarsti professor Peep Talvingu sõnul võib senise olukorra jätkumine viia plaanilise ravi piiramiseni, kuna COVID-19 patsientide jaoks luuakse eraldi osakonnad ja iga haige kohta on vaja kaks korda rohkem õdesid.

Tervishoiu hädaolukorra meditsiinistaapide juhid, Tartu ülikooli kliinikumi kriisikomisjoni juht, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja prof Joel Starkopf ja regionaalhaigla juhatuse liige-ülemarst prof Peep Talving panid tänases pöördumises Eesti elanikele südamele, et viiruse leviku piiramine ja plaanilise ravi kättesaadavus sõltub igaühe käitumisest.

Peep Talving ütles Delfile antud intervjuus, et regionaalhaigla suudab täna veel täismahus plaanilist ravi pakkuda, kuid varsti võib kätte jõuda hetk, kus tuleb hakata prioriseerima, kes ja millal operatsioonile pääseb.

Ütlesite pöördumises, et Eesti liigub suunas, mis tingib vajaduse plaanilise ravitöö piiramiseks. Kui kaugel me plaanilise ravitöö märkimisväärsest piiramisest praegu oleme? Kui tõsine on olukord?

Küsimus on, mis piirkonda me vaatame. Kui pöörame pilgud Ida-Virumaa epitsentrile, siis näeme, et Ida-Viru keskhaiglas ja Narva haiglas on ilmselgelt plaaniline statsionaarne ravi oluliselt piiratud.

Kui vaatame Tallinna piirkonda, siis näeme, et Lääne-Tallinna keskhaigla on tõstnud oma ravivõimekust COVID-19 raviks üle igasuguste tavaliste ravipiiride. Lääne-Tallinna keskhaigla on avanud 72 voodikohta ja see tähendab, et mitmed erialad on pidanud piirama oma plaanilist tegevust. Samuti on regionaalhaigla ja Ida-Tallinna keskhaigla profileerinud ümber osakondi.

Haiglad astuvad erinevaid astmeid mööda A1-lt A5-le, siis tuleb B, C ja D. Need on terviseameti plaanid ja igal haiglal on teatud voodifond, millest alates tuleb avada järgmine tase. Kõik haiglad ei ole ühel astmel. Osa neist on A2, mõni A3 peal ja mitmed A4 peal. Sellest johtuvalt oleks see väga pikk loend voodikohtadest, mis on avatud ühes või teises raviasutuses.

Regionaalhaigla, mille ülemarst olen, ei ole pidanud veel oluliselt plaanilist ravitööd piirama. Küll aga pingutame iga päev, et saaksime pakkuda intensiivravi patsientidele, kes vajavad pärast näiteks kirurgilist onkoloogilist või südamekirurgilist operatsiooni intensiivravi. Kuna regionaalhaiglas on üks terve intensiivraviosakond praegu koroonahaigetele, siis on 14 kohta meie tavalisest võimekusest hõivatud vaid COVID-i patsientidega. Seega on ilmselge, et muutes erialade voodikohti COVID-i voodifondiks, vähenevad ressursid plaaniliseks raviks.

Me teeme praegu veel täismahus operatsioone, aga kui me peame astuma järgmise astme peale, olgu see või üks voodikoht intensiivraviosakonnas, siis me peame hakkama plaanilist ravitööd piirama. Me ei peata plaanist ravi, aga me hakkame väga täpselt prioriseerima, millal milline haige operatsioonile pääseb.

Kas praegu saame öelda, et plaanilise ravitöö olulist piiramist on võimalik veel vältida, kui me vähendame kontakte, hoiame distantsi ja kanname maske?

Kindla peale! Haigus jõuab haiglateni nihkega. Ütleme teoreetiliselt, et kui valitsus teeks homme täieliku lockdown’i, siis näeksime veel kümme päeva tõusvat nakatumiskõverat ja siis ta hakkab alla tulema. Nii, nagu ka eriolukorra ajal oli. Kõik sündmused toimuvad haiglate vaates kümnepäevase kuni kahenädalase nihkega. Inimene nakatub elukondlikult, umbes neljandal-viiendal päeval ilmnevad haigusnähud, seejärel haigus progresseerub ja kaheksandal kuni kümnendal päeval vajab haige juba haiglaravi.

Kui me kõik jälgiksime hoolikalt meie tänast pöördumist, siis hakkaks nakkuskõver peagi langema.

Teadupärast on meditsiinis ülitähtis just personali olemasolu. Kas põhiliseks probleemiks ongi just meditsiinitöötajate nappus?

Just. Lause, mida alati kasutan, ja millel on tõsi taga, on see, et voodikohtade avamine ja ka personali ümberprofileerimine nakkushaiguse raviks ei ole pandeemia kontrollmeede. Pandeemia kontroll algab nakatamiskordaja R0 langetamisega.

Voodikohtade avamine on hädaolukorra lahend, aga see ei paranda kuidagi pealetulevate patsientide voogusid. Kõige suurem mure kõikides haiglates on õdede ja hooldajate puudus ning kui nakkus on laialdane, siis on ka tervishoiutöötajad isolatsioonis ja karantiinis.

Kas praegu on arstid suures plaanis terved?

Õnneks ei ole väga palju arste haiged, kuid mõned arstid on kas karantiinis või isolatsioonis. Arstide arv praegu ravitegevust ei piira, vaid seda piirab õdede ja hooldajate puudus.

Kui ühiskonnas nakatumine suureneb, jõuab see kõikjale. Näiteks õpilaste ja õpetajate nakatumine koolides peegeldab täpselt seda, mis ühiskonnas toimub. Samamoodi on ühiskonna osa ka meie tervishoiutöötajad, sest ka neil on väljaspool oma elu.

Kuidas ühelt tasemelt teisele liikumine täpsemalt toimib?

Meil on olemas terviseameti poolt koostöös kõigi haiglatega koostatud eskalatsiooniplaan, mida me riiklikult jälgime.

Selleks, et minna järgmisele tasemele, peame ümberprofileerima teiste erialade voodikohad. Teadusnõukoda teeb jooksvalt prognoose, millest me näeme, et detsembri keskel on haiglates 300 haiget. Täna on meie haiglates üle 200 patsiendi ja prognoositud numbrini jõudmiseks ei ole palju minna.

Me seirame ka seda, kui palju on vanemaid haigeid. 50+ haigete puhul on suurem tõenäosus sattuda haiglasse ning selle pealt tehakse prognoose ja jaotatakse ära Eesti haiglavõrgu haiglate voodifond, kui palju suudab keegi voodikohti vabastada.

Meil on teatud hulk õdesid ja teatud hulk voodeid. Selleks, et teha terve osakond nakkusosakonnaks, peame tühjendama voodid ja peame ka õed ümber suunama.

Probleem COVID-iga on see, et iga patsiendi kohta on vaja kaks korda rohkem õdesid kui tavaosakonnas. Õdede töö toimub kahetunniste vahetustega — näiteks neli õde on osakonnas sees ja neli õde väljas —, sest pärast kaht tundi täies varustuses osakonnas sees olemist on õde väsinud, vedelikupuuduses ja vajab puhkust, et olla pärast hingetõmmet taas osakonnas kuue kuni kaheksa haige eest hoolt kandmas.

Kui meditsiinitöötajate puuduse kõrval ruumiprobleemile tähelepanu pöörata, siis kas välihaiglate rajamine võib samuti vajalikuks osutuda?

See on kõige viimane ehk D-plaan. Vaadates teisi riike, siis palju riigid lõid staadionitele koroonahaiglad ja neil haiglatel oli enamasti isoleeriv funktsioon. Välihaigla rajamine on väga suur ettevõtmine. Kui me võtame näiteks Kalevi spordihalli ja teeme sellest haigla, siis vajab see ümberheitusi, tarneahelaid ja hapnikku, kuna seal ei ole püsihapnikku sees. See tähendab, et vajame sinna hapnikuhoidlat ja peame sinna looma hapnikutrassid, mis vajab ehitustöid. Samuti on vaja ehitada ruumid ja sisustada need mööbliga, lisada ravimid, tarvikud, personali ruumid, riietevahetuse ruumid, toidutarne võimekused jne.

Need plaanid on olemas ja terviseamet on neid koostanud juba eriolukorraga ajal. Hetkel on see kauge vaade.

Kui me käitume olemasolevate reeglite järgi, siis sellist stsenaariumi rakendumist me ei näe?

Jah, keegi ei soovi seda. See oleks moodsa aja masskannatanute situatsioon Eesti Vabariigis.

 

Uudis on ilmunud 02.12.2020 Delfi uudisteportaalis: https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/regionaalhaigla-ulemarst-peep-talving-uhe-koroonapatsiendi-kohta-on-vaja-kaks-korda-rohkem-odesid?id=91840655