Haigla juhtimisest pandeemia ajal

Viimane aasta on olnud suureks väljakutseks nii tervishoiule kui ühiskonnale tervikuna. Kriisi taustal on võimendunud mitmed varasemalt aktuaalsed murekohad, nagu kasvav personalipuudus ning meedikute läbipõlemine. Mis tunne on juhtida kriisitingimustes Eesti suurimat haiglat? Kas midagi oleks saanud teha esimese laine ajal teisiti? Kas oleme ühiskonnana valmis kriisi ajal ilmnenud murekohtadele aktiivselt lahendusi otsima või jätkub kõik endisel viisil? Uues episoodis otsime vastuseid koos Regionaalhaigla juhatuse esimehe Agris Peeduga, kes jagab meiega viimase aasta suurimaid väljakutseid ja õppetunde.

 

https://soundcloud.com/regionaalhaigla/tervisepooltund-episood-57-haigla-juhtimisest-pandeemia-ajal

Saadet saab kuulata ka Spotify keskkonnas: https://open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ

 

Kas tagantjärgi tarkusena oleks võinud juba möödunud aastal suurendada haiglakohtade ja meditsiinipersonali arvu? Äkki oleksime sel viisil vältinud tänast olukorda, kus Regionaalhaigla koormus on viimase piiri peal.

 

Tagantjärgi tark on alati hea olla! Need mõtted, mida mõtlesime esimese laine ajal, ei ole ülekantavad teisele lainele. Esimese laine ajal tegelesime teemaga väga süsteemselt. Nii Regionaalhaigla kui teiste haiglate kontekstis mõeldi läbi isegi välihaigla kontseptsioon. Nüüd mõistame, et tegelikult tuleb hakkama saada teisiti. Esimese laine ajal oli meie jaoks tegemist täiesti uue viirusega. Me polnud aastakümneid näinud ei üleriigilist ega ka ülemaailmset pandeemiat. Olukord oli kõigile uus. Olime valmistunud teistsugusteks kriisideks nagu rongiõnnetus, laevahukk või lennuõnnetus. Pandeemia plaan meil puudus. Saime selle küll kiiresti valmis, kuid ettevalmistus oli puudulik, sest me ei pidanud seda tol ajal vajalikuks. Samas reageerisime kriisisituatsioonis kiiresti ja tegime vajalikud ettevalmistused: planeerisime teekondasid ja mõtlesime läbi kõiksugu momente. Väga mitmed aspektid langesid positiivselt kokku. Võtame näiteks kaugkonsultatsiooni. Ma poleks uskunud, et konservatiivses ja teaduspõhises keskkonnas võetakse kaugkonsultatsioon arstide poolt nii hästi vastu. Arstid kasutavad seda võimalust tänaseni aktiivselt.

Teise laine ajal tunneme viirust juba märksa paremini. Kuna oleme ka juba ise vaktsiini saanud, siis julgeme luua COVID-osakondasid majadesse, kuhu esimese laine ajal ei julgenud. Oli siis tegu halva ventilatsiooni või muu põhjusega. Loomulikult on tulnud peale ka teaduskirjandust, mis teeb meid targemaks ja kogenumaks.

Kindlasti ei tahaks ma nõustuda väitega, et esimese laine ajal jäeti olulised otsused tegemata. Tehti palju ja õigeid otsuseid. Jällegi, need kaks lainet pole omavahel võrreldavad. Kui mujal piirkondades räägitakse juba kolmandast lainest, siis usun, et kolmas toob meile täiesti uued väljakutsed. Näiteks teise laine ajal oli viiruse levik, tulenevalt Briti tüvest, hoopis kiirem. 

 

Pandeemiat on võrreldud ka sõjaolukorraga. Sõjaolukorras on igal riigil olemas reservarmee ehk inimesed, kes on läbinud vastava väljaõppe, kuid igapäevaselt sõjaväes ei tegutse. Lisaks rakendatakse jõuga meetmeid, mida rahu ajal pole võimalik rakendada. Kas tervishoiusüsteemis on täna piisavalt reserve?

 

Personalipuudus on kahtlemata selle kriisi võtmeteema. Enne pandeemiat oli puudus ligikaudu 150-200 õest. Neid oli juba rahu ajal keeruline leida ning ilmselgelt täna veelgi keerulisem. Aga virinast ja halast tuleb üle saada ja tegutseda! Kui oleme kuulutusi sotsiaalmeedias ja avalikus meedias jaganud, siis on tagasiside olnud üllatavalt positiivne. Need, kes töötavad mujal osakoormusega, soovivad enda koormust tõsta. Eile saime Eesti kaitseväest seitse ajateenijatest parameedikut oma ridadesse. Kliinikute juhtide sõnul oli eilne päev ainuüksi sellepärast positiivne, et nad nägid neid entusiasmist pakatavaid noormehi, kes tahtsid toimetama ja abistama tulla.

On ka teist laadi üllatusi. Sel nädalal võttis minuga ühendust kunagine kolleeg, kes on parajasti läbimas COVID-hooldaja kiirkursust. Igapäevaselt toimetab ta küll juristina, kuid tal on suur soov panustada. Nii ongi meie õendusdirektor talle parasjagu aprillikuuks hooldaja tööd organiseerimas. Ressurssi leiab ja tuleb olla nutikas. Tuleb kutsuda, tuleb endast märku anda. Intensiivraviõdesid me paraku ei leia, sest õppeperiood on väga pikk. Aga kui me räägime õdedest-hooldajatest, siis on see täiesti võimalik.

Mis on õppetund? Siin oleme kõik tagantjärgi targad. Nii meil Regionaalhaiglana kui riigil tervikuna peaks olema nii-öelda kiirkursuste pakett. Pakett, mis koolitaks inimesi, kellel on küll vastav haridus, kuid kes töötavad tänaseks teisel erialal. Selline võimalus praegu puudub. Katsetasime seda meetodit esimest korda alles esimese ja teise laine vahel. Koos Lääne-Tallinna Keskhaiglaga mõistsime, et tegelikult peavad haiglad olema võimelised vastu võtma erinevaid patsiente. Meie patsiendid on väga erineva profiiliga, kuid see võimekus peab olema. Selleks on omakorda vaja koolitusi. Nii haigla kui riigi vaatevinklist peame olema järgmisteks kriisideks paremini valmistunud.

 

Mainisite, et õdedest oli suur puudus juba enne pandeemiat. Miks õdesid nii raske leida on?

 

Kõige suurem probleem on Põhja-Eesti piirkonnas, eelkõige Tallinnas. Lõuna-Eesti haiglatel läheb selles mõttes paremini. Antud teema on olnud õhus juba oma 10 aastat. Varasemalt ei olnud ei õeks õppimine ega õena töötamine populaarne, sest palgatase oli madal. Nüüd, mil kollektiivlepingud on palga mõttes tugevad, on ka soovijaid rohkem. Aga siin tuleb omakorda vastu see, kui palju tellib riik õppekohtasid tervishoiu kõrgkoolidelt. Õdede õppekohtade arvu suurendamine on samuti juba paar aastat arutamisel olnud. Arvan, et pandeemiast õppides peaks sellega kiiresti ja otsustavalt edasi liikuma. COVID-patsientidega tegeleb sisuliselt kaks korda rohkem personali kui tavapatsientidega, kuna meditsiinipersonal peab olema täisisikukaitsevahendites. Nad ei saa tööd teha rohkem kui kolm tundi, mis omakorda suurendab roteerumist. Kui rahu ajal oli puudu 150-200 õde, siis pandeemia ajal on puudujääk kahekordne. Tuleb ise olla nutikas ja otsida. Oleme teise laine ajal päris hästi hakkama saanud, kuid pandeemia eskaleerumise korral peame tegema veel korraliku jõupingutuse, et personali juurde saada.

 

Kas kõige suurem puudus on just õdedest?

 

Haiglaravi kontekstis on kõige suurem puudus õdedest. Loomulikult on meil ka teatud erialade arste puudu. Näiteks aastaid on olnud puudus radioloogidest. Õnneks möödunud aastal lisandus meile 7-8 uut radioloogi, mis on hea tulemus. Lisaks on puudu onkolooge. Eelkõige neid, kes tunnevad huvi kiiritusravi vastu. Ka vaimsest tervisest on meedias palju räägitud. Meil oleks vaja nii palju psühhiaatreid kui vähegi võimalik, kuid turg on kahjuks tühi. Suurimateks konkurentideks on erakliinikud ja perearstikeskused. Viimased just õdede vaates, erakliinikud arstide vaates. Hooldajate voolavus on meil üks suurimaid, aga õed ja teatud erialade arstid on defitsiidis.

 

Ütlesite, et riiklik tellimus nende erialade koolitamise osas on väiksem kui vaja. Kas kriisi valguses on märke, et tellimus on kasvamas?

 

Õnneks on diskussioon avatud. Tõepoolest, tervishoiu kõrgkoolide juhid on püüdnud seda diskussiooni alustada ja suhelnud vastavate ministeeriumitega juba mitmeid aastaid. Liikumine on seni olnud aeglane. Usun, et pandeemia on andnud olulise lisaargumendi. Järjepidev töö on loodetavasti viinud selleni, et kriisi raugedes asuvad ministeeriumid tegelema ka üldise poliitika kujundamisega ning õdede õpe ja koolide laiendamine saab prioriteetseks teemaks.

 

Mis seni takistuseks on olnud?

 

Üheks suureks takistuseks on alati riigieelarve. Loodan, et kui valitsus on seni kiiresti pandeemia taustal meditsiinisektorit toetanud, siis ka kriisi taandudes ei unustata meditsiinisektorit ära, vaid nähakse ka järgmistes eelarvetes ette seda, et õendust tuleb tugevdada.

 

Meedikud on juba üle aasta olnud suure koormuse all. Kuidas hoida neid motiveerituna ja läbipõlemist vältida?

 

Jällegi on tegu olulise teemaga. Ühest küljest peab haigla normaalselt funktsioneerima ja teisest küljest toetama inimesi, kes seda ravitööd organiseerivad ja teevad. Kui vaatame möödunud aasta puhkuste statistikat, siis näeme, et puhkusepäevade arv ei erine oluliselt 2019. aastast. Eeldasime, et haigekassa poolt määratud ravi rahastamise leping jääb täitmata. Üllatuseks võimendasid meie inimesed oluliselt oma tegevust ja seda just juulis ning detsembris. Tähendab, et võtsime vastu nii palju patsiente kui vähegi võimalik.

Ainuke tööpere, kes võrreldes varasemaga vähem puhkas, oli arstid. Paistab, et teised said puhata. Samas ei pruugi puhkus tähendada seda, et esimesest lainest korralikult taastuti.

Vaadates käesolevat aastat, tundub mulle, et teine laine kestab veel kuu-poolteist. Olen mõtlik ja ärev selles osas, kui hästi suudame sel aastal ravitööd mahtude näol korraldada. Ma siiralt ei usu, et suudame teha sellist võimendamist nagu eelmisel aastal. Näeme juba täna, et õed-hooldajad on nii vaimselt kui füüsiliselt väsinud. Suveperioodil on vaja puhkused välja võtta. Neid kahte aastat ei saa võrrelda.

Oleme pakkunud ka oma töötajatele vaimse tervise nõustamist. Siin on abiks psühholoogid, psühhiaatrid ja hingehoidjad. Seda võimalust küll kasutatakse, kuid vähe. Kutsume üles kõiki oma kolleege märkama ja suunama. See on praegusel ajal väga vajalik. Paistab, et just vanem generatsioon pisut pelgab nõustamist. Kartma kindlasti ei peaks ja proovime seda ka oma töötajatele kommunikeerida.

 

Ka meditsiinitöötajate seas on inimesi, kes eelistavad end mitte vaktsineerida lasta. Kui meil on niigi personalipuudus, siis ilmselt ei saa lisapiiranguid rakendada. Kuidas vaktsiinivastasusega toime tulla?

 

On nii häid kui negatiivseid näiteid. Praegu on vaktsineeritud 67% töötajatest ning tuleb ausalt tõdeda, et tulemus on natuke kurb. Eks me sisimas ei oodanudki enamat, sest oleme varasemalt jälginud gripi vastu vaktsineerimise aktiivsust. Mõned on kindlasti edumeelsemad. Näiteks psühhiaatriakliinik on olnud aktiivne vaktsineerija nii gripi kui COVID-19 puhul. See sõltub suuresti juhist ja tema võimest oma meeskonda informeerida. Ka arstide puhul on aktiivsus suurem ning vaktsineeritus küündib 80% ligi.

Murekohaks on hooldajad ja tugipersonal. Siin tuleb mängu inimese emakeel. Proovime kogu infot jagada kakskeelsena. Mõistsime, et info jagamine eesti keeles infotundidel ja siseveebis ei tööta. Nii hakkasime paberkandjal nädalakirja uuesti välja andma. Nädalakiri on nii teadetetahvlitel osakondades kui puhketubades üleval. Need tegevused on kindlasti abiks olnud, sest vaktsineerimine on suurenenud. Küsimus on ka selles, millist vaktsiini keegi soovib.

Alla 70% vaktsineeritus ei tähenda aga seda, et saaksime haiglas oma tegevust paremini korraldada. Tänu vaktsineerimisele on haiglasiseste kollete arv vähenenud. Paraku on meil siiski juhtumeid, kus vaktsineerimata töötaja nakatab patsienti. Võiks eeldada, et kui patsient tuleb tõsise tervisemurega Regionaalhaiglasse, siis vähemasti võiks ta koroonaviirust vältida ja veel vähem intensiivravisse sattuda. Loomulikult kasutame edasi erinevaid isikukaitsevahendeid nagu testid, kaitseklaasid ja parem ventilatsioon, kuid teatud hetkel ei ole me enam võimelised nende meetmetega riske maandama. Me ei saa vabatahtlikule vaktsineerimisele lootma jääda just seetõttu, et meil on haiglas immuunpuudulikkusega patsiendid, kellele on viirus äärmiselt ohtlik. Kohustuslik vaktsineerimine pole seega välistatud ning mulle väga imponeerib, et ka meedias on sel teemal diskussioon püstitatud.

 

 

Agris Peedu



Nakatumise kogemusest

Tervisepooltunni episoodis vestleme dr Tiit Kivistikuga, kes on Regionaalhaigla vanemarst ja veresoontekirurg ning põeb hetkel kodus koroonaviirust.    Kuidas te haigeks jäite, millised olid esimesed sümptomid ja kuidas haigus on kulgenud? Esimesed haigussümptomid

Loe lähemalt
dr Pille Mukk

COVID-19 senistest õppetundidest

Täna on saates külas Regionaalhaigla pulmonoloogiakeskuse juhataja dr Pille Mukk, kellega räägime koroonaviiruse senistest õppetundidest ja kopsuhaigustest pandeemia taustal. 

Loe lähemalt
dr Laanoja

Koroonaviirusest ja südamehaigustest

Uues Tervisepooltunni episoodis räägime südamehaigustest kardioloogiakeskuse juhataja ja ülemarsti dr Jaanus Laanojaga.  Põhja-Eesti Regionaalhaigla · Tervisepooltund episood 28: Kaasaegse invasiivkardioloogia tulemuslikkusest   Koroonaviirus ja sellega seonduv on

Loe lähemalt